A nagu autod
Igikestev higiste vestide ja märgade pallikottide aroom.
Autod on jalgpalliklubile nuhtluseks, kui jutt käib lastest, keda emad-isad toovad autoga trenni, selle asemel, et laps ise liiguks.
Autod on jalgpalliklubile õnnistuseks, kui jutt käib treeneritest, kes peavad liikuma staadionite ja saalide vahel koos pallikottide ja tötsadega.
Autosid on vaja ka kontoristaffile, sest kuidas sa korraldad üritusi liinibussiga?
Autosid annavad klubile autopartnerid–sponsorid ehk “automehed”.
Jalkas töötades mõtlesin tihti Manchester Unitedile. Ka seoses klubi autodega. Et on neil ülefännatud tippklubidel, mis on, aga vot seda või toda neil pole.
Näiteks sõitsin ühel kevadõhtul vanale Sepa staadionile ja laadisin klubi Volkswageni laeni täis kuivi lauajuppe. Olime lammutanud JK Merkuuri aegsed putkad ja saanud nende seest kuhja kütteväärtuslikku materjali. Elasin kahe ahjuga puitmajas ja sinna ma oma “metsaveoautoga” suundusingi.
Olen üsna kindel, et Ed Woodward sellist pulli ei teinud. Aga ta ei elanud ka tudengikommuunis ning ei saanud 750 eurot netos kuupalka.
Samuti ei rippunud Edi tööautos igikestev higiste vestide ja märgade pallikottide aroom.
Nagu iga toetajaga, oli ka “automeestega” küsimus, et kuidas jõuda logodest-bänneritest kaugemale. Kuidas aktiveerida koostööd ehk teha neid nähtavamaks ja tuua neile Tammeka kaudu kliente.
Käisime nendega näiteks igasügisesel Tartu automessil Motoshow — korraldasime õuealal mängusid lastele ning istutasime esitletavasse autosse neli esindusmeeskonna mängijat — Tiiriku, Tamme, Tomsoni ja Tenno — koos spordikottidega, et rõhutada selle mahukust (ja võimalik, et alateadlikult ka jalgpallurite kasinaid olusid).
Minu lemmik-loovlahendused olid Facebookis läbi viidud rahvahääletused, kus fännid said valida uute Tammeka autode kujundusi. Samuti 2016. aasta EM-finaali ühisvaatamine Sepa jalgpallikeskuse avaõhtul, kus automehed olid väljas oma VIP-alaga. Nad kutsusid sinna oma kliente, kes said süüa-juua ja vaadata diivanitel lesides jalkafinaali Eesti suurimalt, 64-ruutmeetriselt ekraanilt.
See tundus mulle küll üks ägedamaid ja väärtuslikumaid kogemusi, mida saime jalgpalliklubina oma partnerile pakkuda.
Õnneks leidus klubis alati ka mõni treener või kaasteeline, kel oli vaja autot liisida ja kelle suunasime siis Volkswageni või Škoda esindusse. See andis iga järgneva aasta koostööd kokku leppides sellise baaskindluse, et päris “nulliring” pole see jalgpalli toetamine olnud.
Kui osade Tammeka toetajate puhul tundsin ise, et me ei suutnud neile väärtust pakkuda — ja mõnele teisele, arvan, olime kasulikud — siis automeestega jäi asi kokkuvõttes vist kusagile keskele. Oleks saanud ägedamat teha, kavandasin isegi mingeid “Top Geari” vaimus videoid, aga selleks oleks läinud vaja veel suurema massiga klubi, paremat loovtiimi ja produktsioonieelarveid.
Kui pisut hiljem hakati automeeste juures tegema üliedukaks osutunud “Alo” komöödiasarja, olin nende üle väga õnnelik, sest see tundus idekas loovlahendus.
Üks jalgpalliklubi ise sellist sarja teha ei jaksaks, aga näiteks Eesti jalkas laiemalt käib “Aivaril” juba mitmekümnes hooaeg. Suht samal pulgal “Õnne 13”-ga.